Eelmisel kolmapäeval siis pakkisime asjad kokku, et suunduda öise bussiga Quitost Lago Agrio poole. Pärast 8-tunnist sõitu jõudsime hommikuks linnakesse, kust siis edasi läks pärast paaritunnist ootamist 3-tunnine bussisõit Cuyabeno Rahvuspargi sissepääsu suunas ning sealt veel 2 tundi paadiga edasi mööda jõge dzunglisse. Seltskonnaks Franziska Šveitsist ning Julie, Kai ja Paul Saksamaalt. 
Cuyabeno on siis Ecuadori üks idapoolsemaid asustusi, mis on ümbritsetud Amazonase troopiliste vihmametsadega (Ecuadori dzunglialade osa nimetatakse “La Selva”’ks). Organiseeritud reisid Cuyabeno rahvusparki on suhteliselt populaarsed turistide poolt, sest omal käel sinna minna ei lasta, ning olimegi ostnud 5-päevase all-inclusive paketi. 
Neljapäeva õhtul kohale jõudes oli esimeseks tegevuseks pärast õhtusööki öine ekskursioon metsa. Võtsime kõik taskulambid ning giidi eestvedamisel suundusime 1.5 tunniks oma majutuskoha ümbrusesse metsa. Ainuke hoiatus giidi poolt oli lehti mitte puutuda ning tõmmata, sest kunagi ei tea, mis putukad jne. nende küljes olla võivad. Huvitav asi selva puhul oli ka see, et metsast on kogu aeg vali putukate sumin kuulda. Igastahes oli matk päris huvitav ning nägime päris palju erinevaid (ja Eestiga võrreldes hiigelsuuri) ämblikke. Kuna meie giidiks ja “motoristiks” (paadimeheks) oli üks 21-aastane Ecuadori noormees, kes on seal piirkonnas üles kasvanud, siis oskas ta reisi jooksul päris edukalt erinevad loomad/linnud/putukad üles leida. 
Reedel alustasime päeva samuti ca 3-4 tunnise matkaga metsa. Tee peal kohtasime lisaks putukatele, ämblikele ja konnadele näiteks kameeleoni, macaw-i (aarat) ja tuukanit ning sõime sipelgaid ning vaklu. 
Viimased urgitses giid ühtedest kookospähklitest välja, nii et nad maitsesid täpselt nagu kookospiim või –pähklid. Tee peal suutis Kai endale veel ühe liaani kaela tõmmata (tundus, et ta on Tarzani multikat liiga palju vaadanud) ning ühe looma pessa astuda. Umbes poole tee peal hakkas padukat sadama ning pärast ca 1 tundi puu all varjus olles (pontšod olime majutuskohta unustanud) otsustasime ikkagi kodu poole astuma hakata. Kuna veetase oli juba oluliselt tõusnud, siis pidime nii mõnegi jõe mööda palki kõndides ületama ning koju jõudsime suhteliselt läbimärgadena. Pärastlõunal läksime ühte asustusse yuca-st leiba tegema ja samuti proovisime erinevad puuviljad (näiteks kakao, zapote) ära. Lisaks turismile ongi kohalike teiseks olulisemaks sissetulekuallikaks kakao kasvatamine.
Laupäev oli kokkuvõttes üks meeldejäävamaid. Hoiatati juba alguses ette, et oleme terve päeva paadis ning tagasi jõuame alles pimedas. Päeva alustasime metsaekskursiooniga, kus giid tutvustas erinevaid looduslikke ravimtaimi ja –puid ning õpetas lehtedest korvi valmistama. Pärast seda proovisime anakondat näha, aga kuna päikest sellel hetkel väljas polnud, siis polnud ka anakondat kodus. Edasi suundusime laguuni peale (millel oli musta värvi vesi; nagu Eestis mõned turbajärved) ning ujuma. Selleks ajaks oli päike ka välja tulnud ning suutsime ka jõedelfiine näha. Järgnevalt suundusime lõunat sööma ja edasi piraajasid kalastama. Giid väitis, et tegelikult on piraajad sealsetes laguunides ning jõgedes igal pool, aga ujuma saab ikkagi minna, sest liikuvat inimest nad ei ründa. Kui esialgu püüdsime piraajasid kanatükkidega, siis pärast mõne kala püüdmist kasutasime juba piraajaliha. Kalad ise teistest kaladest väga palju ei erinegi – ainukeseks asjaks on teravad hambad, mille eest tasub ette vaadata. 
Kui tavaliselt kala püüdes peab hiirvaikselt olema ning mitte lärmi tegema, siis piraajade puhul tuleb just oma õngega natuke vees pladistada, et kalade tähelepanu köita. Pärast piraajasid suundusime tagasi laguuni peale ujuma ning päikeseloojangut vaatama. 
Kuna veetase oli üks aasta kõrgemaid, siis kahjuks krokodille seal me ei näinudki. Tagasi pidime paadiga pimedas ca 45 minutit sõitma ning suur respekt meie motoristile, kes väikese taskulambiga meid ilusasti kohale suutis viia.
Laupäeva alustasime samuti metsamatkaga ning edasi suundusime kohaliku shamaani juurde. Shamaan rääkis ca 10 minutit, loitsis natuke Kai-d ning seejärel küsis igaühelt selle eest kaks dollarit. Kuna turiste käib sealt päris palju läbi, siis on see kohalikule äri missugune, samas meie jaoks tundus see natuke mõttetu ning päris suur röövimine.
Päeva teises pooles pidime kanuudega sõitma minema ning see oli nali omaette. Nimelt oli sellel perel kaks puust kanuud ning Paul oli agaralt väiksema üksinda endale võtnud. Seega pidime mina, Franziska, Julie, Kai ja giid viiekesi suurema kanuu peale mahtuma. Viimasel oli ees suhteliselt suur auk ning giid “parandas” selle ühe suure mudatükiga ära. Kui kõik kanuusse istusid, oli meie kanuu ca 10 sentimeetrit veepinnast ülevalpool ning suhteliselt ebastabiilne. Samal ajal kui giid ja Kai aerutasid, kühveldasin mina kanuust vett välja. Olime suhteliselt kindlad, et saame max ca 50 meetri pärast ujuma minna, sest Paul oli varasemalt selle kanuuga ka sõitmas käinud ning kanuu oleks miskihetk peaaegu põhja vajunud ;) Igastahes suutsime rahulikult edasi aerutades ilma midagi juhtumata selle kanuuga ca tunniajase matka jõe peal teha ning erinevaid ämblikke ja putukaid näha. Kanuus istudes oli ka näha, miks giid ütles, et lehed võivad väga ohtlikud olla – nimelt olid mitmes kohas lehtede peal kas väikesed lehevärvi ussid või ämblikud, millega kokkupuude võib päris ohtlik olla. Kanuus olles olid tegelikult ainukeseks mureks erinevad mootorpaadid, mis mööda kihutades meie kanuule päris suure fungi sisse ajasid.. Kokkuvõttes oli päris naljakas kanuureis, eriti arvestades kui absurdne see miskihetk oli ;)
Kuna me laguuni peal krokodille ei näinud, siis otsustasime viimasel õhtul paadiga veel jõe peale minna ning erinevaid ööloomi vaadata. Oli päris huvitav ning päris mitmelgi korral pidime okste eest varjuma või jõkke kukkunud puude alt läbi sõitma. Kuna päeval olime just näinud, mis okste küljes olla võivad, siis oli kohati päris hirmus ka. Kui ühe puu alt läbi sõitsime, siis kukkusid näiteks sipelgad tooli peale ning samuti lendas üks suur kiilitaoline tegelane paati ja hakkas päris kõva häält tegema.. Krokodille seekord ka ei näinud, aga oli ikkagi päris hea elamus.
Esmaspäev kulus täielikult dzunglist tagasisõiduks ning enne öist bussi veetsime ca 4 tundi Lago Agrio linnakeses. Teisipäeva hommikul tagasi jõudes tuli välja, et mul pole kodus vett ning pidin oma kõik märjad riided (dzunglis ei kuivanud ükski asi ära) naabrite juurde pessu viima. Lisaks olen endale tõenäoliselt Lago Agriost miski kõhuviiruse/bakteri saanud, nii et neljapäeval kooli minnes pidin poole päeva pealt koju tulema ning nüüd võtan miskeid looduslikke tablette. Kui pärast siiatulekut on mul kõhuhädade suhtes suhteliselt vedanud (st ainult alguses oli midagi), siis tundub, et ikka kõik peavad selle läbi tegema. Õnneks ma ei pea kodus voodis lamama ning saan ikka oma asju teha. Soomlane Maarit ja belglane Sebastien, kes töötavad tänavalastega, on endale praegu miskid mikroskoopilised putukad naha alla saanud. Sellised putukad, mida saab hävitada ainult siis, kui nad on naha alt välja tulnud ning see on päris tüütu. St ainuke asi, mis sa teha saad, on oma riideid kuuma veega pesta (mida siin keegi ei tee) ning seejärel kõik korralikult ära triikida. Õnneks minu kool on selles suhtes natuke “puhtam” ning vast ei pea miskite putukatega võitlema hakkama..
Täna lähme Franziskaga minu kooli ühele tantsuüritusele ning katsun pilte ka teha. Ning järgmine nädal katsun korralikult oma tundidega jätkata. Pildid dzunglist ning Cuicocha laguuni matkast olen ka Picasasse üles pannud.
Tervitades,
Madli
No comments:
Post a Comment