Kolumbiast tagasi

Hei hei üle pika aja!

Olen nüüd lõpuks Kolumbiast tagasi ning sõna otseses mõttes levialas tagasi – nimelt mu tore Huawei telefon ei töötanud selles riigis ning kaks nädalat oli täiesti telefonivaba. Selle aja jooksul tekkis juba suur tahtmine tagasitulles agaralt tööle minna ning jätkata sealt, kus varasemalt pooleli jäi, aga tuli välja, et olen selle nädala tööl ning seejärel on jällegi 10 päeva puhkust, millest mul varem aimugi polnud.. Nimelt on siin Lihavõtete raames Semana Santa (“püha nädal”) ning koolist vaba nädal. Lisaks on pärast seda esmaspäeval õpetajate päev, mis on ka vaba..

Nüüd aga natuke Kolumbiast…Taustainfoks niipalju, et neli päeva veetsime pealinnas Bogotas ning ülejäänud 10 päeva Kariibi mere ääres Cartagena de Indias’es ja Tayrona rahvuspargis. Bogotas majutas meid eesti vabatahtlik Arvo ning ülejäänud osas olime omal käel. Seltskonnaks mina, Helle Taanist, Lisa Šveitsist ning Anna Saksamaalt. Kuna muljeid oli palju ning kõike ei jõua kirja panna, siis praeguseks on pildid ka Picasas üleval..

Bogotast niipalju, et ca 7-8 miljonilise elanikkonnaga linn on Quito ja La Pazi järel ligi 2600 meetriga kõrguselt kolmas pealinn maailmas ning sarnaselt Quitoga piirneb mägedega. Ilm põhimõtteliselt sama mis Ecuadori pealinnas. Linn ise on megasuur ning kusagilt vaateplatvormilt linnast väga head ülevaadet pole võimalik saada, sest põhimõtteliselt igast suunast ulatub see kaugustesse.. Selle nelja päeva jooksul kondasime vanalinnas, muuseumites ja muudes turistiatraktsioonides ning peab tõdema, et linnast ülevaate saamiseks on see aeg suhteliselt piisav. Nimelt pole Bogota koloniaalse vanalinna osa väga suur, vaatamisväärsuste nimekiri on suhteliselt piiratud ning sellega seoses on turistid linnas suhteliselt harv nähtus. Samas sai päris hea tunnetuse suurlinna elust ning samuti nägin esimest korda sellist tõelist “street life”-i kui me Arvot oodates natuke pimeda aja peale jäime ning pidime läbima tänavat, kus erinevad kodutud ning tõenäoliselt ka muude “sotsiaalsete probleemidega” inimesed välja olid ilmunud. Osad magasid tänaval miskite kottide peal, osad otsisid prügikottidest toitu, osad kerjasid, jne jne. Tõenäoliselt on linna kohta kodutuid enamvähem samas proportsioonis kui mujalgi, ainult et seal tundub teatud tänavatele kogunedes see mass tunduvalt suurem.

Kuna Arvo töötab Kolumbia suurimas avalikus ülikoolis (oli vist nii?) vabatahtlikuna, siis lisaks vaatamisväärsustele saime ka sealsete noorte eluga tutvuda, mis oli kokkuvõttes päris huvitav. Näiteks osalesime ühes psühholoogiatudengite poolt korraldatud salsa-samba-reggeton tantsutunnis (pärast mida Helle otsustas tantsutunde võtma hakata) ning English clubis, kus pidime kohalike tudengitega oma riikidest inglise keeles infot vahetama. Ülikooli kompleks oli ka väga huvitav – lisaks sellele, et hooned varieerusid vanadest ehitistest modernseteni, olid enamuste seinad erinevaid poliitilisi sõnumeid ning graffitit täis kritseldatud.

Kolmapäeva hommikul sõitsime edasi rannikule ning juba lennukist välja astudes oli tunda olulist kliimavahetust. Kogu aja, kui me seal olime, oli tugev päike, ligi 30 kraadi ning niiske õhk. Õhtuti läks natuke jahedamaks, samas polnud tarvis miskit pusa või jakki kaasa võtta. Ligi 1 miljoni elanikuga Cartagena on Kolumbias üks populaarsemaid turistisihtkohti ning seda oli ka tänavapildis olevate taksode arvu ja erinevate “müügimeeste” tõttu väga hästi aru saada. Linn asub osaliselt saartel ning selle koloniaalstiilis vanalinn on väga ilus ja võrreldes Bogotaga kõvasti suurem ning mitmekesisem. Esimesed päevad veetsimegi vanalinnaga tutvudes ning samuti saime teisel päeval endale pärast väikest turu-uuringut väga hea hinnaga mõnusa hosteli, kus oli võimalik süüa teha ning tasuta Internetti kasutada. Lisaks linnaga tutvumisele tegime järgnevatel päevadel erinevaid päevaseid väljasõite.

Esimeseks tripiks oli ühe saare peal asuv kindlus, kuhu tuli paadiga sõita. Päev algas ise suhteliselt imelikult, sest hoolimata Helle selgitustest, kuhu tahame sõita, viis taksojuht meid valesse sadamasse ning pidime teise taksoga tagasi sõitma. Õigesse sadamasse jõudes jooksid ilma auto peatumist ootamata meile vastu erinevad müügimehed, kes siis laevareise müüsid. Otsustasime ühe neist siis võtta ning tuli välja, et läksime suhteliselt haneks sellega. Nimelt sisaldas hind ainult laevasõitu ning lõunasööki, kindlusesse sissepääsu pidime eraldi maksma ja samuti lõunasöögi juurde pakutud “gaseosa”. Pärast kindlusetuuri randa maha istudes ümbritses meid kohe parv müügimehi erinevate ehetega, kes viisakalt keeldudes polnud nõus ära minema enne kui midagi ostad. Eelmisel päeval rannas oli peaaegu sama lugu ning pidime massaazhi pakkuvatele tädikestele 15 minutit seletama, et ei soovi nende teenuseid ning mitte põhjusel, et nad on mustanahalised.. Kokkuvõttes saime väga hästi tunda kuidas turiste/gringosid haneks tõmmatakse ning samuti seda, et inimesed rannikul oma agressiivse lähenemisega on väga erinevad nendele, keda kohtasime Bogotas. Seevastu kindlus ise oli väga ilus ning samuti rannajoon oma helesinise merega. Tagasi tulles laeva juurde minnes pidime läbima saarel asuvat külakest ning ausalt öeldes jättis see mulje, nagu oleksime kusagil Aafrika külakeses. Nimelt on rannikul sissetoodud orjade tõttu näha väga palju mustanahalisi; kohati elavadki osades külades ainult mustanahalised. Ning ümbrust vaadates oli küla ikkagi väga vaene, mistõttu oli täiesti arusaadav selline agressiivne lähenemine kohalike poolt..

Natuke ekstreemsusi veel. Nimelt järgmisel päeval otsustasime külastada kuulsat mudavulkaani ning pidime omal käel bussiterminali minema. Teadsime, et terminal asub kesklinnas suhteliselt kaugel ning pärast 45 minutit taksoga sõites tekkis juba suhteliselt imelik tunne. Kohale jõudes pani taksojuht meid kusagil bensiinijaamas kahe bussi ees maha ning olime suhteliselt kindlad, et see ei saa olla 1 miljoni inimesega linna bussiterminal (pärast tuli välja, et bussiterminal oli ca 300 meetri kaugusel ;) ). Kuna jäime eelmisest bussist pika sõidu tõttu maha ning olime suhteliselt tüdinenud varasemast “turistiks” olemise kogemusest, siis otsustasime tagasi sõita ning Helle sünnipäeva rahulikult linnas veeta.. Edasipidi otsustasime oma hosteli personaliga erinevatesse kohtadesse minnes eelnevalt konsulteerida ning uurida natuke rahulikumaid kohti, mis osutus reisi suhtes väga kasulikuks. Nimelt soovitati meile ühte “müügimeeste” vaba randa ning teistel päevadel võtsime eraldi korraldatud reisid mudavulkaani juurde ning erinevatele Kariibi mere saartele. Kõik oli väga hästi korraldatud ning kohati saime aru, miks inimesed vahepeal ka selliseid reise eelistavad ;)

Mudavulkaan oli iseenesest üks reisi lahedamaid elamusi – nimelt sai seal nö. mudavanni võtta ning päris lahe oli inimesi täis 5x5 meetrit vulkaanis “hõljuda”. Just nimelt hõljuda, sest muda oli väga tihke, jalad põhja ei ulatu ning pinna peal olemiseks ei ole vaja midagi teha. Liikumine oli suhteliselt raske ning kohati võis tasakaalu ära kaotada nii, et jalad jälle pinnale tulid.. Otsustasime ennast täielikult mudaga ära katta ning lisaks sellele, et muda miskihetk juba suhu sattus, olid Hellel näiteks kõrvad veel paar päeva mudased ;)

Pärast kuute päeva Cartagenas sõitsime edasi Santa Martasse ning Tayrona rahvusparki. Santa Martas, mis on väike rannaäärne linnake, veetsime ühe öö, et siis hommikul edasi sõita. Tayrona on siis Kariibi mere ääres asuv rahvuspark, kus on väga ilusad palmidega rannad, mis on tiheda dzunglimetsaga ümbritsetud. Sihtkohta kohalejõudmiseks on vaja läbi teha ca 45 minutiline jalgsimatk läbi metsa ning kogu transport käib seal hobuste ja eeslitega. Tayronas olid meil siis hostelikohtade asemel renditud võrkkiiged, milles ööbimine on omaette elamus. Teisel ööl saime juba normaalselt magada, esimene öö oli ikkagi päris raske. Lisaks sellele, et kiiges magamine vajab omaette oskust, on terve öö igasugused helid (merekohin, loomad-linnud-putukad, teised matkajad) kuulda. Esimesel öösel oli majutuskoha omanik oma hobused-eeslid ööseks lahti jätnud ning ühel hetkel ärkasime ülesse Helle kiljatuse peale, et üks hobune oli tast 50 cm kauguselt mööda kõndinud..

Tayronas oli väga kihvt see, et erinevatesse randadesse tuli läbi erinevate metsateede matkata ning seeläbi nägime päris mitmeid loomi-linde – näiteks kahte sorti ahve, iguaane, sisalikke, krabisid, jne. Kogu rannajoon on piiritletud palmipuudega ning ühel päeval proovisime ka kookospähklid ära.

Ok, niipalju siis Kolumbiast – kokkuvõttes oli väga elamusterikas reis ning teinekordki külastaks seda riiki. Tagasi tulles oli ainuke imelik asi Ecuadori tagasi tulla, sest tavaliselt olen pärast erinevaid reise ikkagi Eestisse tagasi tulnud.. Praeguseks on jälle siinne “tavarütm” tagasi ning koolis on enne vaba nädalat eksamid. Reedel peab Margarita (3nda klassi õpetaja) varem ära minema ning pean päeva teise poole koolis teda klassis asendama – vast väga suur kaos ei teki ning Juliana saab ikkagi appi tulla ;) Laupäeval lähme ühes farmis töötavate vabatahtlikega puid istutama ning uue nädala alguses katsun kõik edasilükatud asjad siis ära teha ;)

Tervitustega!