Aloha!
Väike ülevaade, mis siis vahepeal toimunud on. Olen nüüd siin selle vahepealse aja jooksul suutnud oma Ecuadori reisilistist siis kõik asukohad maha tõmmata ning ainuke koht, kuhu ma veel minna plaanin, on Quito muuseumid ja vaatamisväärsused, millega ma veel nii hästi tuttav pole..
Üle-eelmine nädal käisime Julianega siis Tenas ja Misahuallis. Mul oli võimalus see nädalavahetus ka rannikule minna, aga mõtlesin, et kuna ma saan randa peaaegu iga hetk minna, siis dzunglisse (la Selva) tõenäoliselt nii lihtne uuesti sattuda ei ole.
Kohale Tenasse õhtul jõudes registreerisime ennast ühe sakslase poolt omatud hostelisse ning tutvusime sel õhtul päris huvitava seltskonnaga. Nimelt olid seal kaks saksa ca 60-aastast pensionäri, kes olid oma reisi mootorratastega Alaskalt alustanud ning nüüd siis alla sõites Ecuadori jõudnud ja plaanivad vist lõpetada enne jõule Brasiilias. Inglise keelt nad ei räägi ning hispaania keeles suudavad “tere” ja “üks õlu palun” öelda ;) Varasemalt on nad Pakistanis, Kashastanis, jms selle regiooni riikides mootorratastel ringi reisinud. Tegelaste taustast siis niipalju, et nad on ca 30+ aastat Saksa sõjaväes teeninud ning siis 53-aastaselt pensionile saanud. Seega on palju vaba aega ning tõenäoliselt ka ressurssi. Veel üks huvitav inimene, keda kohtasime, oli üks slovakk, kes rääkis vabalt saksa, hispaania ja inglise keelt. Tal on Ecuadori naine ja kaks last ning on kokkuvõttes nii Saksamaal, Ecuadoris kui ka Inglismaal elanud. Kuna küsisime Tena kohta taustainffi ning samuti soovitusi, kuhu minna, siis ta oskas päris häid asju soovitada..
Laupäeva alustasime hosteli desayunoga (hommikusöögiga), mille mina siis rõõmsalt bussijaamas tõenäoliselt toore munapudru peale järjekordselt välja oksendasin.. Sealt edasi läks juba kõvasti paremaks. Bussijaamast võtsime kohaliku bussi ning läksime maa-aluseid Jumandy koopaid vaatama. Huvitav oli see sellepoolest, et kui koobastesse minna, siis hoiatati kohe ette, et saab väga märjaks. Nimelt lisaks sellele, et oli pime ja tuli taskulampidega ringi käia, läks läbi koobaste üks jõgi, mida pidi siis käima pidime. Ning üks hetk, et saaks edasi minna, siis pidime oma taskulambid giidi kätte andma ning ujudes ühe laguuni ületama (kummikud jalas :P).. Mõned pildid allpool.
Väike ülevaade, mis siis vahepeal toimunud on. Olen nüüd siin selle vahepealse aja jooksul suutnud oma Ecuadori reisilistist siis kõik asukohad maha tõmmata ning ainuke koht, kuhu ma veel minna plaanin, on Quito muuseumid ja vaatamisväärsused, millega ma veel nii hästi tuttav pole..
Üle-eelmine nädal käisime Julianega siis Tenas ja Misahuallis. Mul oli võimalus see nädalavahetus ka rannikule minna, aga mõtlesin, et kuna ma saan randa peaaegu iga hetk minna, siis dzunglisse (la Selva) tõenäoliselt nii lihtne uuesti sattuda ei ole.
Kohale Tenasse õhtul jõudes registreerisime ennast ühe sakslase poolt omatud hostelisse ning tutvusime sel õhtul päris huvitava seltskonnaga. Nimelt olid seal kaks saksa ca 60-aastast pensionäri, kes olid oma reisi mootorratastega Alaskalt alustanud ning nüüd siis alla sõites Ecuadori jõudnud ja plaanivad vist lõpetada enne jõule Brasiilias. Inglise keelt nad ei räägi ning hispaania keeles suudavad “tere” ja “üks õlu palun” öelda ;) Varasemalt on nad Pakistanis, Kashastanis, jms selle regiooni riikides mootorratastel ringi reisinud. Tegelaste taustast siis niipalju, et nad on ca 30+ aastat Saksa sõjaväes teeninud ning siis 53-aastaselt pensionile saanud. Seega on palju vaba aega ning tõenäoliselt ka ressurssi. Veel üks huvitav inimene, keda kohtasime, oli üks slovakk, kes rääkis vabalt saksa, hispaania ja inglise keelt. Tal on Ecuadori naine ja kaks last ning on kokkuvõttes nii Saksamaal, Ecuadoris kui ka Inglismaal elanud. Kuna küsisime Tena kohta taustainffi ning samuti soovitusi, kuhu minna, siis ta oskas päris häid asju soovitada..
Laupäeva alustasime hosteli desayunoga (hommikusöögiga), mille mina siis rõõmsalt bussijaamas tõenäoliselt toore munapudru peale järjekordselt välja oksendasin.. Sealt edasi läks juba kõvasti paremaks. Bussijaamast võtsime kohaliku bussi ning läksime maa-aluseid Jumandy koopaid vaatama. Huvitav oli see sellepoolest, et kui koobastesse minna, siis hoiatati kohe ette, et saab väga märjaks. Nimelt lisaks sellele, et oli pime ja tuli taskulampidega ringi käia, läks läbi koobaste üks jõgi, mida pidi siis käima pidime. Ning üks hetk, et saaks edasi minna, siis pidime oma taskulambid giidi kätte andma ning ujudes ühe laguuni ületama (kummikud jalas :P).. Mõned pildid allpool.
Järgnevalt läksime Tenasse tagasi ning külastasime ühte linna keskel asuvat saart, kus oli dzungliteemaline park. Nägin kõvasti rohkem loomi-linde kui oma dzungliskäigu jooksul ning samuti sattusime ahvide rünnaku alla ;)
Õhtul läksime Tena lähedal asuvasse külakesse nimega Misahualli ning hommikut alustasime 2-tunnise matkaga dzunglis ning seejärel külastasime kohalikku kommuuni. Pärast seda oli plaanis jõe peal tubing, mis oli kokkuvõttes päris hirmus. Nimelt oli jõgi päris kiire vooluga, suhteliselt lai ja imeliku pruunika värvusega ning oli võimatu ette ennustada, et mis loomi/elukaid me seal näha võime ;) Igatahes saime õnnelikult miskihetk tagasi paati ning midagi ei juhtunud..
Eelmine nädalavahetus käisime Franziska, Simoni ja Marioniga Ecuadori ilusaimat laguuni - Quilotoa-t - uudistamas. Tegime ligi 5-tunnise matka ümber laguuni, mis oli oma kõrguse ning mägise tee suhtes suhteliselt raske. Samas matka lõpetades olime kõik rahul, et selle läbi tegime. Hea oli see, et meiega oli Marion kaasas, sest ainult Simoni ja Franziskaga minnes oleksin ainukesena suhteliselt viimane olnud. ;) Koos ööbimise, transpordi (5 h Quitost), söögi, jne-ga läks kohu reisi peale 25 USD-i.
Homsest lähen siis kaheks nädalaks Franziskaga Costa Ricale ja Nicaraguasse. Lennupiletid on San Josesse ning sealt edasi lähme kohe bussiga Managuasse ja siis Leoni. Seejärel hakkame mööda Nicaraguat allapoole tulema ning umbes teisel nädalal oleme siis Costa Rical. Kuna viimane on suhteliselt turistlik ning taskuvargaid täis, siis võibolla veedame ka rohkem aega Nicaraguas. Eks näis. Annan jooksvalt teada, kus ma siis olen. Elektrooniliselt peaks mind ikka kätte saama. Tagasi tulles peame järgmisel hommikul kohe oma final camp-i minema ning seejärel on mul ainult 2 nädalat siin veel jäänud.
Tervitustega,
Madli
No comments:
Post a Comment