Vabatahtlikest oli seekord reisiseltskonnaks Franziska ning Simon. Lisaks olid meiega kaasas Franziska koolikaaslane Lea Šveitsist, kes praegu üksinda 4 kuud Ladina-Ameerikas ringi reisib, ning Manuel Liechtensteinist, kes oli Boliivias 7 kuud vabatahtlik ning praegu enne kojuminekut siin regioonis ringi reisib. Lea kohtus Manueliga kusagil hostelis ning päris tore oli reisikaaslaseks kedagi sellist saada, kelle riik on veelgi väiksem kui Eesti. Sest väga tihti keegi ei tea, kus meie riik asub, mis keelt seal räägitakse ning kui ma ütlen, et Eestis elab ca pool Quito elanikkonnast, siis imestatakse veelgi rohkem. Liechtenstein ise on siis Šveitsi ja Austria vahel asuv mikroriik, kus elab ca 35 000 inimest – nii et võite ette kujutada küll, et miks Manuel reisides väga tihti ütleb, et on Šveitsist ;)
Reede õhtul Riobambasse kohale jõudes registreerisime ennast 5 USD/öö hostelisse ning katsusime endale laupäeva hommikuks miski hobustega retke Chimborazo (50 km Riobambast) lähistel saada. Kui see ei õnnestunud, siis otsustasime niisama Ecuadori kõrgeimat vulkaani vaatama minna. Chimborazo on muideks maailma kaugeim punkt maakera tuumast. Ronisime ca 5000 meetri kõrgusele lumepiirini, ning peab ütlema, et kui Cotopaxi puhul ronisime “ainult” 4800 meetri kõrgusele, siis viimane oma järsu lahtise kivikillustikuga kaetud tee tõttu võttis ikka rohkem võhmale. Igatahes vaatepilt oli väga ilus ning ilmaga meil ka vedas, sest suutsime pilvedeta mäetipu ka ära näha.
Tagasi Riobambasse jõudes pani giid meid ühe traditsioonilise turu juures maha ning uudistasime seal tunnikese. Võrreldes teiste rohkem turistidele suunatud turgudega, oli siinne turg rohkem kohalikele pärismaalasele mõeldud ning turult võis leida erinevaid traditsioonilisi rahvariiete pluuse, rätikuid, kaabusid, jne jne. Pärast turgu jalutasime natuke linna peal ringi ning suhteliselt suure üllatusena tuli Riobamba koloniaalstiilis kesklinna osa, mis oli päris võrreldav Cuencaga ning väga ilus.
Pühapäeval oli siis väljakuulutatud “rongi katusel sõit”, aga tuli välja, et suur rong on hetkel paranduses ning asendus”mini”rongi katusele me ei saanud. Kui teised vabatahtlikud eelmine aasta rongiga sõitmas käisid, siis oli suur rong kolm korda rööbastelt välja sõitnud, seega pole ka väga ime, miks see hetkel paranduses on. Maastik ca 100 kilomeetrisel sõidul oli mägine ja ilus, kuid tuleb tõdeda, et kuna sõit algas pool seitse hommikul, siis esimese poole sõidust magasin ma küll maha ;) Õnneks polnud ma ainuke, kes silmi lahti ei suutnud hoida.. Mõned pildid rongisõidust siis allpool.
Muudest uudistest veel niipalju, et tagasi tulles oli Lea suur pagas bussi pagasist läinud. Kuna tagasi sõitsime ühest külakesest, siis polnud tegu sellise bussiga, mille juhilt saaks pagasi kohta pileti. Samuti oli buss liiga täis, et suuri matkaseljakotte üles võtta. Lea oli selleks hetkeks ca 1 kuu reisinud ning nüüd on kõik reisivarustus läinud – shokk missugune. Igatahes olid ta väärtuslikumad asjad väikeses seljakotis või matkavöös, nii et õnneks plaanib ta ikkagi edasi reisida. Selline asi annab tegelikult päris hea pildi, mida sul tegelikult reisides vaja on ning kui vähesega võib hakkama saada..
Kuna tuli välja, et Juliane läheb juuni lõpus enne minu lahkumist Kolumbiasse mõneks ajaks ning mina kaheks nädalaks Kesk-Ameerikasse, siis on meil veel kolm nädalat jäänud midagi koos teha. Seega otsustasime see nädal koos džungli lähistele Tenasse reisida. Järgmine nädal siis selle kohta ka väike sissekanne ;)
Tervitustega!
No comments:
Post a Comment