… ja tõenäoliselt mägironijat minust ei saa…

Viimased kaks päeva olen siis üritanud mägesid vallutada. Nimelt sellel laupäeval korraldas Gina vabatahtlikele väljasõidu Cotopaxi vulkaani juurde, mis on maakera lähim punkt päikesele (5,897 m). Kuna Cotopaxi tippu ronimine on ligi kahepäevane matk, siis meie ronisime ainult lumepiirini.

Kuigi vulkaan ise on ca 80-90 km kaugusel Quitost, siis sõitu alustasime varahommikul ning keerulise tee tõttu jõudsime kohale ca 3 tundi hiljem. Esialgu külastasime Cotopaxi rahvuspargi muuseumi ning seejärel sõitsime pikalt 4,500 m tasandile, kust edasi tuli jalgsi matka jätkata. Esialgne sihtkoht oli 4,800 m kõrgusel asuv majake, kus meile siis lõunat pakuti. Giidid naljatasid, et kui ülesse ei roni, siis süüa ei saa.. Kuigi kõrguste vahemaa oli kõigest 300 meetrit, siis kohale jõudmine võttis enamikel ca 40 minutit aega. Nimelt sellisel kõrgusel on hõreda õhu tõttu juba päris raske füüsilist tegevust teha ning põhimõtteliselt iga kümne-viieteistkümne sammu järel tuli teha paus ning hinge tõmmata… Samuti polnud mäkke ronimiseks korralikku teerada, vaid lahtine kivikillustik, mis tegi üles ronimise kõvasti raskemaks.. Lõpuks ülesse jõudes otsustasime siiski läbi raskuste lumepiirini jõuda, et siis pilti teha ning vaadet nautida.. Kuna lumepiir algab Ecuadoris tavaliselt ca 5,000 m kõrguselt, siis ronisime veel ca 150 m kõrgemale.. Igastahes selle tee jooksul sain ma ka aru, et Cotopaxi tippu ma ronida ei plaani ;) Pärast lõunasööki majakeses kõndisime tagasi bussi juurde ning algas mägijalgrattasõit alla ning üheks lahedamaks vaatepildiks tee peal olid metsikud hobused.

Pühapäeval läksime siis lõpuks Simoni ja Franziskaga TeleferiQoga Pinchinca mäe otsa, mis asub kohe Quito külje all. Olime seda trippi erinevatel põhjustel (reisimine, minu jala välja väänamine, Simoni tripp dzunglisse jne jne) edasi lükanud ning seega mõtlesime, et kui alles aprillis seda teha ei taha, siis peame kaks päeva järjest ikkagi mäkke ronima. Pinchincha ise on ca 4,800 m kõrgune vulkaan ning 4,100 m kõrgusele saab sõita TeleferiQoga, kust siis edasi algab pikk-pikk matk mäe tippu. Kuna me eelmine päev juba ronisime päris pikalt, siis otsustasime Franziskaga mitte mäe tippu ronida ning niisama seal umbes tunnikese jalutada. Simoni jätsime miskihetk edasi ronima ning kui umbes tunni aja pärast helistasime, siis oli veel 20 minutit tipuni ronida.. seega päris raske matk.. Vaade oli igastahes väga ilus ning tee peal kohtasime veel juhuslikult kokku seitset teist vabatahtlikku ;)

Eelmise nädalavahetuse ning nädala veetsin Quito lähistel ning käisin korralikult tööl. Koolis on mulle täitsa meeldima hakanud ning natuke muutsin oma töö profiili ka. Nimelt esimese päeva osa aitan ikkagi Elsat ja Blancat ning teise päeva osas aitan kehalise kasvatuse asemel nüüd 100% Margaritat kolmanda klassiga. Kuna enamikel juhtudel oli Martin ka kohal ning lapsed tahavad kas jalkat, korv- või pesapalli kehalises kasvatuses mängida, siis polnud mul seal väga palju vaja kaasa aidata. Lisaks ei oska kolmandas klassis 8 last lugeda ning otsustasin rohkem nende järele aitamisele keskenduda, mis on tegelikult päris motiveeriv.. Vast pärast kolme kuud mõni neist oskab juba lugeda ka ;)

Samuti hakkasin ühe elektrifirma spordikompleksis ujumas käima, mis on väga mõnus. Kogu kompleksi sissepääs on 3 dollarit ning saab kasutada kõiki asju (korvpalli, jalgpalli ja võrkpalli väljakud, bassein, piknikuplats jne). Bassein ise on 25 m pikkune ning vabas õhus. Kui maksta 3 dollarit juurde, siis saab nädalavahetustel ka sauna, turco-t ning veemassazhi kasutada (vbl proovin üks hetk selle ka ära). Lisaks käisime Franziskaga esimeses salsatunnis ning aprillist tõenäoliselt hakkan seal umbes kord nädalas ka käima. Esmaspäeval käisime Quitos La Carolina pargis osadega ka võrkpalli mängimas, mille peaks ka iganädalaseks tegevuseks kujundama. Saksa tüdrukud Marion ja Veronika mängivad väga hästi ning kõik poisid oskavad ka suhteliselt hästi mängida, seega on meil päris hea tiim olemas. Ainuke imelik asi La Carolinas oli see, et väga tihti lendasid lennukid pea kohal üle pargi – nimelt asub Quito lennujaam suhteliselt linna sees ning mägede tõttu ei saa lennukid muud trajektoori pidi maanduda. Kuuldatavasti peaks järgmisest aastast lennujaam Cumbaya lähistele ümber viidama, aga eks näis..

OK, katsun veel täna asjalik natuke olla ning uuest nädalast uue hooga tööle.. Järgmise nädala laupäevast olen kolme teise vabatahtlikuga 2 nädalat Kolumbias ning enne seda on veel palju asju vaja ära teha. Kui tagasi, siis võtan endale kolme päeva pärastlõunateks uue projekti juurde, kuid hetkel veel ei tea, mida täpsemalt..