Eelmise reede õhtul hüppasime mina ja Franziska siis bussi peale, et 10 h pärast Cuencasse jõuda. Jaqueline pidi algselt ka tulema, kuid otsustas tervislikel põhjustel ikkagi Quitosse jääda – teised üritasid päev hiljem ikkagi ranna poole suunduda. Kuna meil oli ikkagi pikk nädalavahetus ning Cuenca lähedal oli võimalik mitmeid huvitavaid day-trippe teha, siis otsustasime ranna asemel natuke rohkem kultuuriga tutvuda..
Esialgne mulje Cuencast oli päris huvitav – st kuna jõudsime 4.30 kohale ning hostelisse saime alates kella 6st sisse registreerida, siis veetsime esimese tunnikese rahvast täis bussijaamas. Hommikusöögi variante oli kaks – panaderia kuivade kuklitega ning ilusate piltidega kiirtoidukoht. Valisime viimase ning iga kord Cuenca bussijaamale mõeldes tuleb mulle nüüd mu toidu kana maitse meelde – nii et võite ette kujutada seda delikatessi. Franziska võttis lisaks endale kohvi, mis pärast külmale veele lahustuvat kohvi lisades mikrouuni üheks minutiks pisteti ;)
Igastahes tunnike möödus kiiresti ning hostel osutus oma hinna kohta päris korralikuks kohaks. Pärast paari tundi und suundusime tagasi juba tuttava bussijaama poole ning algas 2-h bussisõit Ingapirca varemete juurde. Pidid paremini säilinud inkade varemed Ecuadoris olema, samas kohale jõudes need väga Macchu Picchu sarnased küll polnud ;) Samas sinna sõit läbi külakeste ning kohapeal aja veetmine oli kokkuvõttes päris huvitav. Samuti võis tee peal näha väga palju rahvariideis pärismaalasi, keda ma varasemalt enamjaolt postkaartidelt näinud olin..
Teise päeva veetsime kolmes erinevas külakeses – Culaceos, Chordelegis ning Sigsigis – kus külastasime erinevaid kohalikke turge. Chordeleg on kuulus oma erinevate kullast ja hõbedast ehete poolest, mille valik seal tõepoolest päris suur oli.
Culaceos ning Sigsigis olid tavaturud puu- ja juurviljadega. Samas olid tänavad rahvast täis, kuna käisid karnevali pidustused ning selle raames olid miskid üritused. Kuna karnevali üks oluline osa on selle käigus inimesi veega märjaks pritsida ning kohati ka jahu pähe raputada, siis käis see tänavatel täie hooga ning ega siis gringosidki paremini koheldud. Kui varasemalt olime natuke märjaks saanud või siis aerosoolist vahtu pähe saanud, siis Sigsigis lõpetasime mõlemad läbimärgadena..
Järgneva päeva veetsime Cajase looduspargis, mis asub umbes 30 km Cuencast ning 4-4,5 km kõrgusel merepinnast. Võtsime ette ca 2-3-tunnise matka, mille käigus oli võimalik näha erinevaid järvi, mägesid, loomi/linde/putukaid, jne. Raske sellest täpset pilti ette maalida (vaadake parem pilte Picasas), aga see oli tõesti üks ilusamaid loodusparke, kus ma käinud olen.. Kõrguse tõttu oli Cajase puhul teada, et ilm võib kiiresti muutuda ning poole tee peal hakkas muidugi tugevalt rahet sadama ning äikest lööma ja müristama. Mina korraliku turistina olin vihmavarju küll kaasa võtnud, aga vihmakindla jope jätsin viimasel hetkel hostelisse.. Kuna pärast 10 minutit lõi välku juba ca 100 m kaugusel meist, siis otsustasin vihmavarju ikkagi ära panna ning lõpetada matka läbimärjana. Õnneks saime ennast üheks kilomeetriks ühe auto peale hääletada ning kohalikku kohvikusse teed jooma suunduda. Cuencasse tagasi tulles saime ennast ühe bussi peale hääletada ning terve tee bussijuhi ning piletimüüjaga kohalikust elu-olust juttu ajada..
Esialgne mulje Cuencast oli päris huvitav – st kuna jõudsime 4.30 kohale ning hostelisse saime alates kella 6st sisse registreerida, siis veetsime esimese tunnikese rahvast täis bussijaamas. Hommikusöögi variante oli kaks – panaderia kuivade kuklitega ning ilusate piltidega kiirtoidukoht. Valisime viimase ning iga kord Cuenca bussijaamale mõeldes tuleb mulle nüüd mu toidu kana maitse meelde – nii et võite ette kujutada seda delikatessi. Franziska võttis lisaks endale kohvi, mis pärast külmale veele lahustuvat kohvi lisades mikrouuni üheks minutiks pisteti ;)
Igastahes tunnike möödus kiiresti ning hostel osutus oma hinna kohta päris korralikuks kohaks. Pärast paari tundi und suundusime tagasi juba tuttava bussijaama poole ning algas 2-h bussisõit Ingapirca varemete juurde. Pidid paremini säilinud inkade varemed Ecuadoris olema, samas kohale jõudes need väga Macchu Picchu sarnased küll polnud ;) Samas sinna sõit läbi külakeste ning kohapeal aja veetmine oli kokkuvõttes päris huvitav. Samuti võis tee peal näha väga palju rahvariideis pärismaalasi, keda ma varasemalt enamjaolt postkaartidelt näinud olin..
Teise päeva veetsime kolmes erinevas külakeses – Culaceos, Chordelegis ning Sigsigis – kus külastasime erinevaid kohalikke turge. Chordeleg on kuulus oma erinevate kullast ja hõbedast ehete poolest, mille valik seal tõepoolest päris suur oli.
Culaceos ning Sigsigis olid tavaturud puu- ja juurviljadega. Samas olid tänavad rahvast täis, kuna käisid karnevali pidustused ning selle raames olid miskid üritused. Kuna karnevali üks oluline osa on selle käigus inimesi veega märjaks pritsida ning kohati ka jahu pähe raputada, siis käis see tänavatel täie hooga ning ega siis gringosidki paremini koheldud. Kui varasemalt olime natuke märjaks saanud või siis aerosoolist vahtu pähe saanud, siis Sigsigis lõpetasime mõlemad läbimärgadena..Järgneva päeva veetsime Cajase looduspargis, mis asub umbes 30 km Cuencast ning 4-4,5 km kõrgusel merepinnast. Võtsime ette ca 2-3-tunnise matka, mille käigus oli võimalik näha erinevaid järvi, mägesid, loomi/linde/putukaid, jne. Raske sellest täpset pilti ette maalida (vaadake parem pilte Picasas), aga see oli tõesti üks ilusamaid loodusparke, kus ma käinud olen.. Kõrguse tõttu oli Cajase puhul teada, et ilm võib kiiresti muutuda ning poole tee peal hakkas muidugi tugevalt rahet sadama ning äikest lööma ja müristama. Mina korraliku turistina olin vihmavarju küll kaasa võtnud, aga vihmakindla jope jätsin viimasel hetkel hostelisse.. Kuna pärast 10 minutit lõi välku juba ca 100 m kaugusel meist, siis otsustasin vihmavarju ikkagi ära panna ning lõpetada matka läbimärjana. Õnneks saime ennast üheks kilomeetriks ühe auto peale hääletada ning kohalikku kohvikusse teed jooma suunduda. Cuencasse tagasi tulles saime ennast ühe bussi peale hääletada ning terve tee bussijuhi ning piletimüüjaga kohalikust elu-olust juttu ajada..
Viimase päeva jätsime Cuencaga tutvumiseks ning ausalt öeldes meeldib see linn mulle Quitost kõvasti rohkem. Sealne koloniaalstiil, suhteliselt puhtad tänavad, mõnusad kohvikud, palju rohelust ning sõbralikud kohalikud on ikkagi kõvasti sümpaatsemad. Kahju oli ainult, et kõik muuseumid ning Orquierario (400 erineva orhideesordiga) pühade tõttu suletud olid. Samuti oli päris tüütu tänaval kõndides kogu aeg autode ning rõdul olevate inimeste eest varjuda.. Nimelt juba neljandat päeva järjest visati autodest veepomme ning rõdudel olevad inimesed nautisid ämbrite ja kaussidega inimestele vee pähe kallamist.. Mõne maja ees olid näiteks lapsed veevoolikutega.. 
Ning kui autos või maja ees passis ca 60-aastane vanainimene, siis ega see ka 
turvalisem polnud ;) Kokkuvõttes saime selle nelja päeva jooksul nii mõnegi veekuuli/veekausi osaliseks ja palju vahtu pähe.. Samuti peatasid ühes linnakeses inimesed bussi kinni, et siis bussijuhile vett kaela visata ;) Igastahes Cuencasse tahaks veel tagasi minna..
Tagasi tulime teisipäeva õhtul 8 h bussiga ning pidime ikkagi varem jõudes hommikul takso võtma. Jõudsin umbes kella viieks koju ning üllatusena olid majas kõik üleval – nimelt nagu enamvähem oodata ka oli, oli Mercedese 87-aastane isa pool tundi tagasi lõpuks manala teele läinud.. Et hea ajastus tagasisaabumiseks ning reedel pidin ikkagi matustele minema..
Kogu see surnu ärasaatmise värk on siin natuke teistmoodi kui Euroopas. Nimelt on surnu kodus ning terve pere veedab kõik ööd ja päevad kuni matusteni surnu juures. Lisaks on lähimad tuttavad ja sugulased kogu aeg kohapeal. Neljapäeval kutsuti mind ka lõunaks sinna (põhimõtteliselt kõrvalmajas) ning kohale jõudes oli maja suhteliselt rahvast täis, surnu oli lilledega ühes toas, kus olid toolid inimeste jaoks, ning lisaks oli teine tuba samuti toole täis. Köögis kooriti kartuleid ning inimestele valmistati lõunasööki. St kui inimesed seal ikkagi terve päeva veedavad, siis on vaja ka nende toitlustamise eest vastutada. “Õhtusöögi ajaks” läksime samuti Julianaga sinna, aga siis oli juba maja puupüsti rahvast täis ning kõik lugesid miskeid palveid. Samuti oli üks mees kitarriga ning terve õhtu jooksul on miskeid laule lauldud.. Reedel olid siis kirikus matused, mis olid enamvähem sarnased Eestis toimuvatele matustele. Kohal oli ca 100 inimest ning lisaks lauldi jällegi miskeid laule ning loeti palveid. Pärast viidi surnu läbi linna suure rongkäiguga surnuaeda ning päris imelik oli see, et kõik surnud on seal paigutatud ca 50x50x230 cm betoonist kastidesse. St võite ette kujutada kõrget ning megapikka riiulit, milles on siis nö. sellise suurusega kastid. Igastahes oli väga imelik mõelda, et kõikides kinnimüüritud kastides on siis kellegi surnukeha. Pärast suundus kogu matuseliste seltskond (ca 100 inimest) vanaisa majja, kus siis pakuti suppi, riisi kana ja kartuliga ning miskit imelikku jooki. Juliana oli abiks toidu serveerimisel ning mina pidin aitama jooki kallata.. Läks ikka päris kaua aega. Muideks, üks kõige sürrim asi oli see, et kui me olime surnuaias ning osad inimesed olid endast ikka päris väljas, siis tuli sinna kohale üks jäätisemüüja, kes hakkas agaralt jäätiseid müüma.. Ning vanaisa majas olles tuli üks mees ajalehti pakkuma, aga õnneks ta ei hüüdnud midagi kõva häälega..
Igastahes kultuurielamusi siin jagub küllaga. Nädalavahetusel olen Quitos ning tõenäoliselt lähme siinset World Pressi näitust ka vaatama.
Tervitused!
Ning kui autos või maja ees passis ca 60-aastane vanainimene, siis ega see ka 
turvalisem polnud ;) Kokkuvõttes saime selle nelja päeva jooksul nii mõnegi veekuuli/veekausi osaliseks ja palju vahtu pähe.. Samuti peatasid ühes linnakeses inimesed bussi kinni, et siis bussijuhile vett kaela visata ;) Igastahes Cuencasse tahaks veel tagasi minna..Tagasi tulime teisipäeva õhtul 8 h bussiga ning pidime ikkagi varem jõudes hommikul takso võtma. Jõudsin umbes kella viieks koju ning üllatusena olid majas kõik üleval – nimelt nagu enamvähem oodata ka oli, oli Mercedese 87-aastane isa pool tundi tagasi lõpuks manala teele läinud.. Et hea ajastus tagasisaabumiseks ning reedel pidin ikkagi matustele minema..
Kogu see surnu ärasaatmise värk on siin natuke teistmoodi kui Euroopas. Nimelt on surnu kodus ning terve pere veedab kõik ööd ja päevad kuni matusteni surnu juures. Lisaks on lähimad tuttavad ja sugulased kogu aeg kohapeal. Neljapäeval kutsuti mind ka lõunaks sinna (põhimõtteliselt kõrvalmajas) ning kohale jõudes oli maja suhteliselt rahvast täis, surnu oli lilledega ühes toas, kus olid toolid inimeste jaoks, ning lisaks oli teine tuba samuti toole täis. Köögis kooriti kartuleid ning inimestele valmistati lõunasööki. St kui inimesed seal ikkagi terve päeva veedavad, siis on vaja ka nende toitlustamise eest vastutada. “Õhtusöögi ajaks” läksime samuti Julianaga sinna, aga siis oli juba maja puupüsti rahvast täis ning kõik lugesid miskeid palveid. Samuti oli üks mees kitarriga ning terve õhtu jooksul on miskeid laule lauldud.. Reedel olid siis kirikus matused, mis olid enamvähem sarnased Eestis toimuvatele matustele. Kohal oli ca 100 inimest ning lisaks lauldi jällegi miskeid laule ning loeti palveid. Pärast viidi surnu läbi linna suure rongkäiguga surnuaeda ning päris imelik oli see, et kõik surnud on seal paigutatud ca 50x50x230 cm betoonist kastidesse. St võite ette kujutada kõrget ning megapikka riiulit, milles on siis nö. sellise suurusega kastid. Igastahes oli väga imelik mõelda, et kõikides kinnimüüritud kastides on siis kellegi surnukeha. Pärast suundus kogu matuseliste seltskond (ca 100 inimest) vanaisa majja, kus siis pakuti suppi, riisi kana ja kartuliga ning miskit imelikku jooki. Juliana oli abiks toidu serveerimisel ning mina pidin aitama jooki kallata.. Läks ikka päris kaua aega. Muideks, üks kõige sürrim asi oli see, et kui me olime surnuaias ning osad inimesed olid endast ikka päris väljas, siis tuli sinna kohale üks jäätisemüüja, kes hakkas agaralt jäätiseid müüma.. Ning vanaisa majas olles tuli üks mees ajalehti pakkuma, aga õnneks ta ei hüüdnud midagi kõva häälega..
Igastahes kultuurielamusi siin jagub küllaga. Nädalavahetusel olen Quitos ning tõenäoliselt lähme siinset World Pressi näitust ka vaatama.
Tervitused!
No comments:
Post a Comment