Kolumbiasse ning väike update

Kui kõik läheb hästi, siis homme hommikul kell 7.46 (siinse aja järgi) peaksin maanduma Bogotas, Kolumbias. Nimelt leidis Helle ühe reisibüroo kaudu megasoodsad piletid kaheks nädalaks (14-28. märts) Kolumbiasse suunal Quito-Bogota-Cartagena-Bogota-Quito ning otsustasin ennast ka sappa haakida. ;)

Reisiseltskonnaks on seekord siis Helle Taanist, Anna Saksamaalt ning Lisa Šveitsist. Oleme neli päeva Bogotas, kus Eesti vabatahtlik Arvo on meid lahkesi majutamas ning seejärel veedame 10 päeva Kariibi mere ääres Cartagenas ja Santa Martas tutvudes kultuuriga ning erinevaid day-trippe tehes.. Bogota (ca 7.5 mln inimest) on muideks La Pazi ning Quito järel kõrguselt kolmas pealinn maailmas, aga tõenäoliselt meil aklimatiseerumisega probleeme ei teki ;) Kuna Kolumbia on teadagi suhteliselt ohtliku mainega riik, siis lisaks sellele, et katsume ise võimalikult hästi selleks ette valmistunud olla, teeb Gina meile täna veel security meeting-u, kus siis võimalikke erinevaid ohte kajastab.. Selle reisiga seoses siis ma väga aktiivselt online ei ole ning blogi ka tõenäoliselt väga palju ei uuenda, aga eks näis.

Kuna töö juures on suhteliselt rahulik olnud ning sellel pühapäeval saab mul kaks kuud siinolemisest täis, siis teen väikese update-i Ecuadorist ning praegustest muljetest:

• Ecuador on looduslikult ikkagi väga mitmekesine riik. Nii palju kui me reisimas oleme nädalavahetustel käinud, siis on iga koht olnud väga erinev ning olenevalt tujust võib poole päevaga sõita kas rannikule, džunglisse või teha matk mägedes..
• Cumbayas on tegelikult lahtiseid koeri võrreldes muude kohtadega suhteliselt vähe, samas on siin igal perel vähemalt üks koer. Lumbisis, kus mu kool asub, on suhteliselt normaalne, et koerad (nii omanikuga kui omanikuta) käivad lahtiselt kooli hoovis ringi, õnneks küll mitte klassiruumides.. Samuti näevad enamik koeri suhteliselt rääbakad välja, et pole sellist tunnet, et on mõnusad/armsad koduloomad..
• Merisiga on siin delikatess. Olen seda ühe korra proovinud ning ausalt öeldes oli päris hea, aga väga lemmikloomi siin ikkagi süüa ei taha.. Karnevali nädalavahetusel oli Cuenca kandis küll väga palju merisigu näha ning näiteks Simoni pere kasvatab Cuy-sid (hisp. kl) kodus hoovis.
• Kõrvatropid olid esimesel nädalal vajalikud. Praegu saan hästi ka ilma nendeta magada, kuigi seinad kostuvad ikkagi hästi läbi. Ning kuna mu laeks on eterniit, siis vihmasaju puhul on heli kohati “natuke” tugevam.
• Peegelklaasid (sinised, rohelised, jne.) on siin majadel suhteliselt tavapärane nähtus.
• Kui kusagil toitu tellida, siis ikkagi riis ja kartul tulevad üheskoos. Kodus õnneks saan valida, kas söön neid koos või mitte.
• BUSSID on siin üks imepärane nähtus. Sellest tulenevalt ka väga pikk kommentaar. Nimelt sõidan väga tihti bussiga Quito/Cumbaya/Lumbisi vahet ning peaaegu iga kord on erinev kultuurielamus. Nimelt nagu Riias olid ühistranspordis tädikesed, kes müüsid pileteid, on siin lisaks bussijuhile bussis veel üks “töötaja”, kes siis piletiraha (25 $ senti) kõigilt korjab. Ning lisaks igas peatuses kõva häälega karjub, et kuhu buss suundub ning et ikka võimalikult palju inimesi sinna sihtkohta tuleks. Samuti on hommikuti ning õhtuti bussid megatäis, mis muidugi ei takista seda onukest (üldjuhul mehed) läbi massi tungimast ning piletiraha korjamast. Lisaks meeldib bussijuhtidele kihutada (et graafikus püsida) hoolimata sellest, et teed on kohati väga kehvas olukorras (näiteks Lumbisisse hommikul sõites). Seega kui vähegi võimalik, siis tasub vaba istekoha puhul see endale krabada.. Peatustesse jõudes peab tavaliselt kiiruga bussist välja hüppama, sest bussid üldjuhul peatustes korralikult ei seisa; lisaks sõidetakse kuuma ilma tõttu üldjuhul kogu tee bussi uksed avatult.. Peale selle on bussides on tavapärane, et kostab vali hispaaniakeelne muusika ning peatustes tulevad bussi erinevad kaupmehed igasugust nänni pakkuma. Alates pulgakommidest, banaanikrõpsudest ja kilekottides müüdavast kookosmahlast lõpetades erinevate cd-de ja dvd-dega. Üks kord koju sõites müüs üks vanamees cd-sid salsa muusikaga ning lisaks sellele, et ta kõik cd-d vaatamiseks-tutvumiseks inimeste kätte jagas ning bussijuhil seda mussi mängida lasi, otsustas veel müügi eesmärgil takkajärgi lisaks tantsu vihtuda ;) Lisaks oli ükskord tavapärase valju muusika asemel bussis telekas, kus valjult siis miskit seebiooperit lasti ;) Jne jne. Quito linnaliinis on tavaline, et tulevad kas mõned pimedad või muu sotsiaalse probleemiga isikud pärast oma eluloo valjut ettelugemist raha küsima. Igastahes bussides igav ei hakka..
• Paljud on mu hispaania keele kohta küsinud – et kuidas ma sellega hakkama saan.. Kuna olin seda eelnevalt 4 kuud õppinud, siis oli mul siia tulles teatud algtase ning keeletunnetus olemas. Praegu pärast kahte kuud tunnetan, et suudan baasasjad ära rääkida ning reisidel ilusasti oma asjad ära kommunikeerida, samas on oluline keelt kogu aeg juurde õppida, sest iseenesest ei tule midagi väga kiiresti juurde. Kui alguses ei saanud ma enamikel juhtudel lastest üldse aru, siis nüüd on asi natuke parem ;) Vast pärast viit kuud suudan lihtsamad asjad ikkagi ladusalt ära kommunikeerida.

Hasta luego!