Kuna suutsin ennast juba esimestel nädalatel suhteliselt hästi vanematele siinolijatele sappa haakida, siis eelmise nädalavahetuse veetsin juba reisides rannikul Manabi regioonis.
Neljapäeva õhtul siis tormasin koos taanlasest Helle, soomlasest Maariti, sakslasest Juliana ning šveitslasest Lisaga puupüsti täis bussiga Quito suurimasse bussijaama, kus võtsime öise bussi Puerto Lopeze suunas. Buss ise oli väga mugav, samas 11-tunnine teekond sisaldas piisavalt palju peatusi, et mitte korralikult magama jääda. Samuti oli tee suhteliselt käänuline (Quitost välja sõites läks tee mäest alla) ning praktiliselt igas väikeses külakeses on mitu lamavat politseid, mis muidugi kihutamist ei takista – tuleb lihtsalt oskuslikult pidurit kasutada..
Neljapäeva õhtul siis tormasin koos taanlasest Helle, soomlasest Maariti, sakslasest Juliana ning šveitslasest Lisaga puupüsti täis bussiga Quito suurimasse bussijaama, kus võtsime öise bussi Puerto Lopeze suunas. Buss ise oli väga mugav, samas 11-tunnine teekond sisaldas piisavalt palju peatusi, et mitte korralikult magama jääda. Samuti oli tee suhteliselt käänuline (Quitost välja sõites läks tee mäest alla) ning praktiliselt igas väikeses külakeses on mitu lamavat politseid, mis muidugi kihutamist ei takista – tuleb lihtsalt oskuslikult pidurit kasutada..
Igastahes hommikul poole seitsme paiku olime siis Puerto Lopezes, väikeses linnakeses Ecuadori läänekaldal, ning saime endale LonelyPlaneti kaudu väga mõnusa hosteli 5 dollarit öö eest. Ning temperatuur ca 10 kraadi soojem kui Quito kandis.. Kuna varsti hakkas linnakeses ka elu rohkem kihama, siis ostsime linnast hommikusööki ning suundusime randa. Rand Puerto Lopezes, nagu ka linn ise (teed heal juhul asfalteeritud, koerad, praht tänavatel, majad viimistletud ainult eestpoolt, jne), on suhteliselt räpane.. 
Lisaks toimus hommikul ranna ühes otsas aktiivselt kaladega kaubitsemine, mis oli kohale meelitanud nii suure massi inimesi, koeri kui ka fregatasid ning muid linde, kes siis kõik oma osa tahtsid. Võrreldes nö. tavalistele kaladele võis seal näha nii väikesi haisid kui ka hiigelsuuri raisid ning muid ookeanikalu.. Tulenevalt sealsetele hügieenistandartitele turult me värskelt küpsetatud kala igastahes ei ostnud ning suundusime hostelisse paariks tunniks magama.. Pärast tagasi randa tulles polnud keegi muidugi kaubitsemise jäänuseid ära koristanud ning üks osa rannast lehkas mõnusalt ;)
Ülejäänud päeva veetsime ranna teises otsas, käisime
ujumas, korjasime erinevaid kive ning õhtul proovisime lõpuks ka kohalikku kala. Ranna puhul oli lahe see, et igal pool võis näha krabisid, kes inimeste saabudes megakiirelt oma onnikestesse suundusid.. Kuna Puerto Lopeze lähedal asub Machalilla looduskaitseala, kus on ka Isla de la Plata, mis on nö. “vaese mehe Galapagos”, siis otsustasime seal regioonis olles ka selle saare ära külastada. Laupäevaks bookisimegi endale päevase laevareisi sellele saarele. Pärast 1-tunnist laevareisi koos ca 15 inimesega jõudsime saarele, kus ootas meid ees 3-tunnine jalgsimatk ca 30 kraadise kuumusega. Saarel ise oli väga ilus loodus ning matka jooksul oli meil võimalik siis päris lähedalt näha “blue-footed boobies”-eid ja “nasca boobies”-eid (ma ei oska neid linde eesti keelde tõlkida..). Lisaks nägime veel mõnda sorti linde ning valgeid liiliaid, mis aasta jooksul ca 1 kuu õitsevad. Helle, kes on Galapagose saartel ka käinud, väitis, et saar on küll võrreldav mõne sealse saarega, aga esimesel on ikkagi võimalik kõvasti rohkem loomi ja linde lähedalt näha. Kokkuvõttes oli saarel ikkagi mõnus matkata, kuigi pärast 3-tunnist jalutamist kuuma päikese all oli poolel seltskonnast küll kama kaks, kas need “blue-footed boobies”-d olid tee peal või mitte ;) Pärast lõunasööki laevas oli programmis snorgeldamine ning kuna ma tegin seda esimest korda elus, siis oli see tõenäoliselt päeva parim osa. Õhtu veetsime Puerto Lopezes ning huvitav oli see, et kui me õhtust ühes kohas sõime, siis korraga läks tervel linnal elekter ära.. Tagasi tuli see alles järgmine õhtu Quito bussi peale minnes..
Lisaks toimus hommikul ranna ühes otsas aktiivselt kaladega kaubitsemine, mis oli kohale meelitanud nii suure massi inimesi, koeri kui ka fregatasid ning muid linde, kes siis kõik oma osa tahtsid. Võrreldes nö. tavalistele kaladele võis seal näha nii väikesi haisid kui ka hiigelsuuri raisid ning muid ookeanikalu.. Tulenevalt sealsetele hügieenistandartitele turult me värskelt küpsetatud kala igastahes ei ostnud ning suundusime hostelisse paariks tunniks magama.. Pärast tagasi randa tulles polnud keegi muidugi kaubitsemise jäänuseid ära koristanud ning üks osa rannast lehkas mõnusalt ;)Ülejäänud päeva veetsime ranna teises otsas, käisime
ujumas, korjasime erinevaid kive ning õhtul proovisime lõpuks ka kohalikku kala. Ranna puhul oli lahe see, et igal pool võis näha krabisid, kes inimeste saabudes megakiirelt oma onnikestesse suundusid.. Kuna Puerto Lopeze lähedal asub Machalilla looduskaitseala, kus on ka Isla de la Plata, mis on nö. “vaese mehe Galapagos”, siis otsustasime seal regioonis olles ka selle saare ära külastada. Laupäevaks bookisimegi endale päevase laevareisi sellele saarele. Pärast 1-tunnist laevareisi koos ca 15 inimesega jõudsime saarele, kus ootas meid ees 3-tunnine jalgsimatk ca 30 kraadise kuumusega. Saarel ise oli väga ilus loodus ning matka jooksul oli meil võimalik siis päris lähedalt näha “blue-footed boobies”-eid ja “nasca boobies”-eid (ma ei oska neid linde eesti keelde tõlkida..). Lisaks nägime veel mõnda sorti linde ning valgeid liiliaid, mis aasta jooksul ca 1 kuu õitsevad. Helle, kes on Galapagose saartel ka käinud, väitis, et saar on küll võrreldav mõne sealse saarega, aga esimesel on ikkagi võimalik kõvasti rohkem loomi ja linde lähedalt näha. Kokkuvõttes oli saarel ikkagi mõnus matkata, kuigi pärast 3-tunnist jalutamist kuuma päikese all oli poolel seltskonnast küll kama kaks, kas need “blue-footed boobies”-d olid tee peal või mitte ;) Pärast lõunasööki laevas oli programmis snorgeldamine ning kuna ma tegin seda esimest korda elus, siis oli see tõenäoliselt päeva parim osa. Õhtu veetsime Puerto Lopezes ning huvitav oli see, et kui me õhtust ühes kohas sõime, siis korraga läks tervel linnal elekter ära.. Tagasi tuli see alles järgmine õhtu Quito bussi peale minnes.. Gina soojade soovituste ajel otsustasime pühapäeva veeta Los Frailese rannas (st parim rand Ecuadoris), mis asub10 km Puerto Lopezest Machalilla looduskaitsealal.
Kohale jõudes olime kõik väga positiivselt üllatunud – rand oli väga puhas, mitte väga rahvarohke ning tõesti üks ilusamaid, kus me sattunud oleme. Kui sinna sõitsime bussiga 50 sendi eest (terve sõidu ajal pidi Helle oma blondide juuste tõttu bussijuhi väikeste tütarde jõllitamist taluma), siis tagasitulekuks orgunnisime 7 dollari eest rikša taolise motika (ning imestasime, kuidas see küll tasakaalu suudab sellisel teel hoida, aga läks õnneks..). Kogu selle nädalavahetuse ajal saime ikka kõvasti päikest, ka pilvede tagant, seega pidime ikkagi igal õhtul oma päikesepõletusi ravima.. Samas positiivne on see, et olen nüüd ikkagi suhteliselt pruun ;)Tagasi bussiga tulime alles pühapäeva õhtul ning sinnamineku 11 tunni asemel jõudsime Quitosse 8 tunniga.. Eelnevalt oli veel Puerto Lopezes bussile politseikontroll, mille jooksul pidime oma kõikide asjadega välja ronima ning seejärel pärast läbiotsimist tagasi sisse minema. Kohalikele meestele tehti veel nö. “full body control”. Quitosse saabumist oli tunda juba mitu kraadi jahedama õhu tõttu, seega nüüd ma saan aru, miks vanemad siinolijad kurdavad, et siin on ikkagi päris külm…
Kokkuvõttes oli üks mõnus nädalavahetus – reisiseltskond oli väga tore ning sain natuke rohkem aimu sellest riigist, kus ma nüüd 6 kuud elan.. Loodetavasti saan varsti lisaks oma projektimuljetele veel reisielamusi jagada ;)
No comments:
Post a Comment